believe !

Elus on päris palju toimunud peale seda kui siia blogisse viimati kirjutasin ( 2-3 kuud tagasi?).

Olen saanud Jumalalt nii tugevat kinnitust ja ''üles ärkamist'', millest ma puudust tundsin.

Ma ei eita, et olnud ka halvemaid aegu ning langemisi. Kuid mis ütleb Psalm 145:14 ?

''Issand toetab kõiki, kes on langemas, ja tema tõstab püsti kõik, kes on küüru vajunud''

päris julgustav, heh?

Peale vapustavat reisi Inglismaale( sellest räägin teile mõnikord pikemalt eraldi blogipostituses) hakkasin mõtlema ka selle peale, et MIKS MA TIKSUN NIISAMA SIIN ILMAS RINGI? Miks ma raiskan oma elu mingite mõtetute asjade peale? Tahaksin oma elu ju ometigi täisväärtuslikult elada ... sellega midagi peale hakata. Muidugi ma olen leidnud oma elu eesmärgi ja tahte, kuid KUIDAS seda teostada ja KUS täpsemalt? palju küsimusi, mis otsivad vastuseid ...

.. mis viib mu järgmise mõtteni. Naljakas, et inimesed on niiiii kannatamatud. Meie, kristlastena, peame eriti kannatlikud olema Jumala palvevastuste suhtes. Mul see kannatus puudub, ma tahaksin kohe vastust ja seda täitma siis hakata - See on valdkond, mida ma praegu kujundan oma elus.

Eks me kõigil on elus valdkondi, mida peame muutma/ mida tahame muuta.

üldiselt, olen ma nii õnnelik ja õnnistatud inimene, et ma olen vahepeal solvunud enda peale, et ma seda ei väärtusta. Mul on ju kõik olemas ja kõik on perfect !! kuid .. inimesed tihtipeale unustavad selle ning on õnnetud ja vihased selle pärast, mida neil ei ole.

Jõulutunne tekkis täna, kui ema tuli kahe šokolaadikalendriga koduuksest sisse .. mandariini, glögi ja lumi .. nice vä?

ma igastahes armastan teid väga,

ning loodan, et ei unusta oma blogi 3 kuuks enam ( siku tuletab meelde küll!)

teie jannu!

rõõmuhetked

- nii tore on veeta õhtupoolik väikse vennaga.

aga...

vahel võib lubada endale kurbi õhtuid. mõni päev on ju selline, et tulevad meelde need kõige kurvemad hetked ja ajad. paratamatult tuli mul meelde õnnetus ning ma mõtlesin sellele. Mis siin ikka mõelda? aga ikka mõtled ja mõtled ja mõtled. tuletad meelde, tulevad veel asjad meelde, siis mõtled nende inimeste peale, nende peale, kes siit lahkusid. nad on paremas kohas, kus meie, kuid meil on nii raske neist lahti öelda. võimis?

siis tuli mul meelde need kuu aega haiglas. tulid meelde need laulud, mis ma kuulasin haiglas olles. tead, mis veel tuli meelde? seinakell. haigla seinakellal oli mingi eriline tiksumine, mis mulle prageu meelde tuli. ta oli erinev kõigist teistest kelladest, mida ma tean. külastusaeg oli vajalik, et inimestega suhelda ja veidi naerdagi. ratastooliralli oli ka üks lemmikutest. ausalt, minujaoks oleks see toimunud just nagu 2 nädalat tagasi ...

... aga aeg on möödas. aasta, 6 kuud ja veidi peale. olgem ausad, kes siis ei igatseks Liisut ja Jürgenit taga, eks me kõik igatseme. praegu ma võin vaadata küll neid pilte ja videoid jürgenist ja liisist.ma võin kuulata neid laule, mis haiglas, kuid ega see siis neid tagasi ei too. tegelikult see toob mulle väikese naeratuse ka suule, kui ma nende pilte näen, nad tegid meile ju niipalju head ! ma igatsen neid väga kuid neil on hea.

veidi kurbuses soovib teile parimat..

teie jannu!

GOSPEL, SÕBRAD, GOSPEL !!! ... leidsin oma muusika

jalgratas

Istun oma voodil, toas on pime ja paar küünlaleeki sillerdavad mu laual. Mu kõrval mängib plaadimängija plaadiga ''Õnneleid'' Maian Kärmase poolt. See on lihtsalt nii hea- see kõik on hea. Kuigi minu meeleolu ei ole praegu eriti laes kinni, siis ma tänan Loojat praegu selle hetke eest siin. See hetk on vajalik iseendale. Võtsin just lahti oma lauasahtli, kus sees on nostalgilised kaardid, meened ja kirjad. Öeldakse küll, et sellised asjad ( kirjad, meened, kaardid) on nendele, kes ei oska mäletada. Mina oska mäletada, aga nii tore on vahepeal need kaardid kätte võtta ja imetleda.

Ostsin täna uue kaelakee, mida ma alles praegu lähemalt uurima hakkasin. See on selline väike jalgratas, mis näib üsna vanaaegne ratas. Praegu seda lähemalt vaadates, tuleb meelde taaskord see esimene kord, kui ma ilma abiratasteta jalgrattaga sõitma õppisin. See on mul praegu meeletult selgelt meeles. Alguses võttis mu lemmikonu Rainer ainult ühe abiratta ära, seejärel teise.

Tema tegeles minuga suviti väga palju ja tema oli see, kes nägi esimest korda, kuidas ma oma esimesed abiratasteta jalgaratta sõidud tegin. Ma tean, et onu ei loe mu blogi, kuid ma tänan teda siiski siiralt selle aja eest, mis ta mulle andis, kui teda vajasin. Tema teadis alati, kus mingi plaaster või rohi asus, kui olin taaskord endal põlve veriseks kukkunud. Tema puhkus peale ja ütles, et ma võtan kogu selle valu endale. armastan Sind!

lõpetuseks:

''kui sind häirib teiste lähedus, siis ei tähenda see veel seda, et sa ei vaja teisi.''

lapsepõlv

Janet, Kadi, Liisa
Liisa ja Martin
maaaaa eluuu!
nii hakkas meie teekond Tarburgerisse!
meie hollywood!
varjud
Käisin vanaema juures külas. Vanaema maja on suur ja kollast värvi, näeb üsna vana juba välja. Veetsin seal palju aega oma lapsepõlves. See ongi see koht, kus mu tavaliselt lapsepõlv meelde tuleb. Ikka ja jälle lähen sinna ja meenutan seda aega. Seekord käisin seal vanas majas vanaema juures Liisa ( 17aastat vana), Martiniga ( 16 aastat vana) ja liisa sõbranna Kadiga. Nad on minu esimesed mängukaaslased ehk siis sugulased(v.a. Kadi), nimelt täditütar ja tädipoeg. Istusime õue peal ja mõtlesime, et lähme jalutame vanasse kohvikusse, nimega Tarburger ! Kõndisime sinna ja rääkisime ikka, et mis 10 aastat tagasi me tegime ja kuidas seal Tarburgeris meie lemmikburgereid müüdi. Tarburgeri kõrval on meeletult suur mägi, mida me kutsume HOLLYWOOD'iks. Tegime sealgi palju pilte ja tundsime end jälle kui seitsme-, kuue- ja viieaastased lapsed, kes iga suvi vähemalt kaks kuud vanaema juures veetsid. Nii hea oli aega veeta inimestega, kellega oled koos üles kasvanud.Tegime ka palju pilte, panin mõned pildid ka siia blogisse üles.

mõnus

Salemi laager.

Salemi laager on selline laager, mis tõmbab mul elu taas käima ja paneb mõtlema asjade üle rohkem, kui tegin seda varem. Ma armastan seda osadust teistega ja seda koosveedetud aega Jumalaga. Minujaoks oli see laager taaskord nagu kannapööre.

Mis on me takistused täna?

Mis on minu olukorrad olnud, kus olen pidanud põgenema?

Kes on need inimesed, kelle eest olen pidanud põgenema?

Kas ma suudan teist inimest piisavalt asetada endast kõrgemale?

''Stop the world and look up to heaven''

Mis emotsioonid me võtame kaasa peale seda laagrit?

See laager taaskord näitas mulle, et ma pean oma elu muutma. Pean lahti laskma minevikust ning alustama uue teemaga ja selleks on ...''Start the world''. Meil kõigil on ainult üks võimalus siin elada ja kasutagem seda ühte korda kogemusterikkalt.

''Kui me läheme tagasi oma kodudesse peale laagrit, siis võtame kaasa selle mõttetera:

Elu usklikuna pole kerge, aga see on parim elu. Jeesus ütles, et ma annan teile parima elu aga see pole alati kerge, tuleb ka raskusi. Jeesus ütles veel, et ma annan teile elu, mis on väär elamist. Ainult suhe Jumalaga määrab elu peale surma. Pane oma maailm käima, aga pane see käima teistmoodi, kui see oli neli päeva tagasi, enne laagrit!''

Minu suvi hakkas selle laagriga ja praegu ... ma naudin seda suve täisväärtuslikult !