mis mul tegelikult vaja on...

Olen palju mõelnud sellest, et mis mul tegelikult vaja on. Mis mind tegelikult rõõmsaks teeb? Kas see, et ma saan oma uurimustööd MacBooki's teha ja firmariideid kanda või hoopis midagi muud?
Eile veetsin aega oma imelise bändiga Pärnus ujudes, süües ja pilte tehes. Sõitsime autoga sinna-tagasi kuulates head muusikat, süües ja kuulates meie kõige naljakama bändiliikme Pauli juttu ning südamest naerda.
Jalutades Pärnu rannas kolksatas mulle piltlikult öeldes mingi haamer pähe ja ma sain aru, mis mu elus tegelikult vaja on. Kuidagi nagu haamer kolksatas mulle pähe ja ma sain aru. Hea tunne oli. Ma tundsin ennast seal Pärnu rannas tuule ja mere ääres õnnelikuna.
 Ma sain aru, et mul ei ole vaja kõige kallemaid esemeid ja iluasju. Mul on vaja tunda ennast õnnelikuna ja puhanuna, isegi kõige raskemates olukordades.
Mul on tegelikult vaja eelkõige oma Jumalat ja siis on lähedasi inimesi...
Koos nendega olen ma õnnelik ning see on see, mis mul tegelikult vaja on.
Koos nendega olen ma mina ise.
Ja nii ongi kõige parem.

J.