Tuesday, November 13, 2012

jäin hiljaks...

Täna on minu jaoks natuke kurb päev. Täna lahkus meie seast minu vanaonu Urmas.
Ta oli vaikne ja ei käinud eriti meie suguvõsa üritustel ning kui ma praegu tagasi mõtlen, siis ma ei tea temast peaaegu midagi. Tean tema kurba minevikku ja seda, et tema nimi oli Urmas.
Aga ma täna mõtlesin selle peale, et iial ei või teada, millal kellegil viimne aeg on. (Nickelback-If today was you last day). See natuke hirmutab mind, sest üks minu suurimaks hirmuks on üksi jäämine. Siin ma ei mõtle seda, kas ma kunagi abiellun või ei abiellu vaid seda, et inimesed minu kõrvalt kaovad.
Täna hakkasin ma mõtlema ka selle peale, kui palju ma tegelikult aega lähedaste inimestega aega veedan. Miks ma ei tea oma vanaonust rohkem, kui tema nime ja minevikku? Usun, et ma oleksin selle aja leidnud, kui teda külastasime, selle asemel aga pigem eirasin(mind hirmutas tema vaikus) ja ei vaevunud küsima: kuidas läheb?

Miks ma avastan seda alles siis, kui selleks enam võimalust ei ole?

3 comments:

  1. see on hea, et sa mõtled nende asjade üle, tähendab Jumal räägib sinu südamega!
    isegi kui minevikku muuta ei saa, siis tulevikku saame ja anda endast parim ning olla nende kõrval, kellest hoolime.

    Kallistan kõvasti ja minu kaastunne!

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Jaa, "Like" Siku kommentaarile.

    Paraku on nii, et me õpime kõige paremini kogemustest ja läbielamistest. Usun, et see kogemus jääb Sulle meelde - samas palju enam on teha sellest emotsioonist järeldus ja reaalsed sammud midagi muuta!

    Emotsioonid kaovad ja ununeb ka tahe teha asju teisiti!

    ReplyDelete