Thursday, January 26, 2012

2012


Eile sai täpselt kolm aastat täis päevast, mis muutis ja raputas mu elu päris korralikult. Nimelt juhtus kolm aastat raske autoavarii, kus ma kaotasin meeletult head sõbrad, kui ka oma usu Jumalasse. Ma olin kõigest 14-aastane. Ei saanud sel hetkel arugi, kes ma olen ja mida ma elult tahan ning kui Sa oled sellises eluotsingus ning juhtub selline asi, siis vähemalt mina ei osanud enam midagi teha, kui alla anda. - Andsingi alla!
Lamasin haiglavoodil, vahtisin lakke, vaidlesin haiglaõdedega, rallitasin ratastooliga ringi ja ei leidnud oma elus enam midagi väärtuslikku. Niimoodi need kuud läksid, kus ma paranesin ja püüdsin koolis oma tohutu summa järeltöid ära teha, et klassi lõpetada. (Klassi lõpetasin neljade-viitega, ainus kolm oli muusika, mis oli minujaoks täielik must huumor!)
Aga teate, kui Sa oled juba kuude kaupa tühja pilgu ja südamega ringi käinud, siis egas varsti saab kõrini ka. Nii ma siis hakkasin mõtlema selle üle, et kuna ma siia ilma peale sellist avariid jäin, siis äkki on mul veel eesmärgid täitmata.
See avastus oli õige!
Praegu, kui kolm aastat on möödas ma tunnen, et mul on siiamaani kõik saavutamata ning tegemata. Palju olen küll korda saatnud, kuid palju on veel tegemata ning ma olen tohutult õnnelik selle üle! Ma tean seda, et niikaua kuni me siin ilmas oleme, siis meil KÕIGIL on asjad veel lõpuni tegemata, kas see pole mitte lahe?
Veel, kolm aastat hiljem ma saan öelda, et usun Jumalasse kahtlusteta ning see avarii tugevdas ja kinnitas mu usku!
See oli mul südamel.
(Kui te tahate teada, mis mõtted olid mul kohe peale avariid südamel, lugege mu blogi päris esimest postitust)
Luban, et nüüd uuel aastal annan teile rohkem teada, mis mu elus toimub.

Seniks soovin teile palju võimalusi aga samas ka kordaminemisi!

Teie Jannu