Tuesday, November 13, 2012

jäin hiljaks...

Täna on minu jaoks natuke kurb päev. Täna lahkus meie seast minu vanaonu Urmas.
Ta oli vaikne ja ei käinud eriti meie suguvõsa üritustel ning kui ma praegu tagasi mõtlen, siis ma ei tea temast peaaegu midagi. Tean tema kurba minevikku ja seda, et tema nimi oli Urmas.
Aga ma täna mõtlesin selle peale, et iial ei või teada, millal kellegil viimne aeg on. (Nickelback-If today was you last day). See natuke hirmutab mind, sest üks minu suurimaks hirmuks on üksi jäämine. Siin ma ei mõtle seda, kas ma kunagi abiellun või ei abiellu vaid seda, et inimesed minu kõrvalt kaovad.
Täna hakkasin ma mõtlema ka selle peale, kui palju ma tegelikult aega lähedaste inimestega aega veedan. Miks ma ei tea oma vanaonust rohkem, kui tema nime ja minevikku? Usun, et ma oleksin selle aja leidnud, kui teda külastasime, selle asemel aga pigem eirasin(mind hirmutas tema vaikus) ja ei vaevunud küsima: kuidas läheb?

Miks ma avastan seda alles siis, kui selleks enam võimalust ei ole?

Wednesday, November 7, 2012

õpid ja õpid ja õpid

Kuidas see võimalik on, et sa õpid ja õpid ja õpid ning töö ajal on peas tühjus. Kuidas see võimalik on, et teised alustavad õppimist 20 minutit enne tööd, mina aga 2-3 päeva enne ning ikka lõpetan viimasena töö ning tunnen end ebakindlana? Miks peab see nii olema, et e'koolis on enamus viied ning oled õppimis-lainel ning ikka läheb kõik NIII friiking pekki..
Nii ma siis praegu tunnen, lõpetades just töö ning mõeldes, KUI rumal saab üks inimene olla.

Peale tundi õpetaja kutsus mind enda juurde ja ütles: ''Janet, Sa tead õigeid vastuseid aga Sul puudub enesekindlus, ära kahtle endas!''

Hetkel kahtlen küll.
Enam nagu ei viitsigi...

J.

Tuesday, November 6, 2012

Pealtnäha vaiksed inimesed...

Ma imetlen inimesi, kes oskavad vaikselt ja alandlikult teenida teisi.
 Nad ei soovi ei tähelepanu, ega au selle eest.
 Neile meeldib see, mis nad teevad ning nad on õnnelikud. 
Vähemalt nii olen mina seda näinud.
Selliseid sõpru/tuttavaid on minu ringkonnas maksimum kümme, kuid tahaksin teile eriti rääkida kahest koolitöötajast, kes on kooli jaoks vahetevahel isegi nähtamatud, kuid kes teevad ära tohutu töö.

Piret

Piret on meie puhvetitöötaja olnud juba kaua ning tema töö on vahetundidel müüa asju. Nii lihtne see ongi- annab, mis küsitakse, toksib kalkulaatorile numbrijada, küsib vastava summa ning nii päevast päeva. Mina olen saanud Piretiga sõpradeks ning ma võin öelda, et ta on meie kooli üks päikesekiiri. 
Kui ma puhvetiruumi sisse astun, siis ma hõiskan tavaliselt talle : ''Oii tere Piret!'' ning tema hakkab naerma ning lausub: ''Ma juba arvasin, et Sa täna ei tulegi!''. Mulle meeldib tema siirus ja lahkus ning see, et ta on koguaeg olemas. Kõige kurvematel päevadel(kui olen varba kehalises siniseks löönud või kirjandi kolme peale kirjutanud) lähen ma puhvetiruumi ning annab mulle paki porgandeid(ta teab, et armastan neid) ja lausub:''Ära muretse, kõik saab korda!''.
Kui mina oleksin puhvetitädi, siis selline ma soovikski olla- siiras, aus ja alati olemas.

Minu-jaoks-ilma-nimeta-köögitädi

Ma ei tea sellest armsast tädikesest palju, kuid ma tean, et ta hoolib väga igaühest. Ta oli mulle juba väga alguses silma jäänud oma naeratavate silmade ning alandliku kõnnakuga. Ta tavaliselt kontrollib seda, et kas kõik need, kes võtavad süüa, on selle eest maksnud. Tema siiruse kindluses sain aru, siis kui üks koolipäev söögivahetunnil läksin tema juurde ning laususin: ''Tere hommikust! Tahtsin küsida, kas ainult magustoitu saaksin osta?''. Selle peale, ta ootas paar sekundit, naeratas silmadega(!!) ja ütles: ''võtavõta, ära muretse raha pärast!'' ning ulatas mulle magustoidu. 
See lahkus ja hoolivus õpilaste vastu hämmastas mind. Ta oleks võinud sama hästi kurjalt lausuda, et ei tule võtma niisama magustoitu, aga selle asemel tegi ta hoopis midagi hämmastavamat. 

Mulle meeldivad sellised inimesed. Tahaksin väga nende moodi olla. 

Bless, 

Jannu

Monday, November 5, 2012

Need väikesed asjad...

...mis teevad Sind õnnelikuks.
Minu viimaseid päevi on täitnud väikesed asjad, mis mind õnnelikuks teevad.

  • armastus minu koguduse bändi vastu
  • kui mu kõige kalleima sõbranna kätt hoiab teda armastav noormees
  • kui ma olen aru saanud, mis tegelikult siin ilmas olulised on
  • soe vanavanaema kingitud kampsun
  • kui väike õde su pisaraid pühib
  • kui sa oled armunud aga sa tead, et pole mõtet muretseda, vaid usaldada Teda selles
  • one direction- little things
  • kui pühapäevakoolilapsed on niivõrd siirad ja õnnelikud
  • üllatuslikud sõnumid, mis toovad naeratuse näole
  • minu happy-place
  • minu sõbrad
Väikesed asjad tähendavad palju!

Sunday, November 4, 2012

mis mul tegelikult vaja on...

Olen palju mõelnud sellest, et mis mul tegelikult vaja on. Mis mind tegelikult rõõmsaks teeb? Kas see, et ma saan oma uurimustööd MacBooki's teha ja firmariideid kanda või hoopis midagi muud?
Eile veetsin aega oma imelise bändiga Pärnus ujudes, süües ja pilte tehes. Sõitsime autoga sinna-tagasi kuulates head muusikat, süües ja kuulates meie kõige naljakama bändiliikme Pauli juttu ning südamest naerda.
Jalutades Pärnu rannas kolksatas mulle piltlikult öeldes mingi haamer pähe ja ma sain aru, mis mu elus tegelikult vaja on. Kuidagi nagu haamer kolksatas mulle pähe ja ma sain aru. Hea tunne oli. Ma tundsin ennast seal Pärnu rannas tuule ja mere ääres õnnelikuna.
 Ma sain aru, et mul ei ole vaja kõige kallemaid esemeid ja iluasju. Mul on vaja tunda ennast õnnelikuna ja puhanuna, isegi kõige raskemates olukordades.
Mul on tegelikult vaja eelkõige oma Jumalat ja siis on lähedasi inimesi...
Koos nendega olen ma õnnelik ning see on see, mis mul tegelikult vaja on.
Koos nendega olen ma mina ise.
Ja nii ongi kõige parem.

J.

Saturday, October 27, 2012

Hoidsin minevikust kinni...

Mu elus on palju juhtunud peale seda, kui viimati kirjutasin. Hetkel nagu ei oskagi kuidagi kokku võtta ja analüüsida seda aega, küll aga on selles ajas olnud palju rõõmu, naeru ja kõike vastupidist.
Mul on mõtteis üks kindel asi, mille peale olen palju mõelnud.
Paljud inimesed on öelnud selliseid kommentaare mulle:
''Sa ei kanna ühtegi riideeset kaks korda!''; ''Sul on nii palju riideid, et peaksid endale garderoobi ehitama!'';''Sa oled rikas, et nii palju riideid on?''; ''Appikene, oleks mul ka nii palju riideid, kui Sul!''.
Need kommentaarid(ei võta neid komplimentidena) on mulle teinud haiget ning samal ajal pannud mind mõtlema: kas tõesti on mul nii palju riideid, et inimesed teevad juba selle kohta märkusi?

Täna vaatasin oma riidekappi ning stange, mis on täis riideid ning sain aru, et neil on õigus. Mul on tõesti palju riideid ning ma mõnda riideeset kannan tõesti üks kord. Mul hakkas natuke valus, sest üldjuhul mulle ei meeldi, kui teistel rohkem õigus on, kui mul(halb iseloomujoon, ma tean).
Mõtlesin, et kust see kõik tuleb, et mul on vaja endale aeg ajalt soetada järjest rohkem ja rohkem riideid nii, et mul ei mahu need enam kappi ära. Sama lugu on jalatsite ning kottidega.
Järsku lõi mulle vastus silme ette.

MU LAPSEPÕLV

Mul oli imeline lapsepõlv: jooksin vanaema juures põllu peal ringi, hängisin koduloomadega ning tore oli. Mingi hetk minu elus oli aeg, kus ma olin kade oma täditütre Liisa peale. Liisa on mulle alati olnud suur eeskuju nii õppimises, riietuses, käitumises kui ka muusikas. Mingis vanuses oli aeg, kus ma nägin, et tal on kõik parem! Ja oligi vast. Kõige rohkem puudutas mind riiete teema. Tal olid alati kenamad asjad, kui mul. Ta sai alati enne minust ilusamaid asju ning kui tema oli neid asju aasta-paar kandnud, siis mina sain need tema riided endale. 
Seal see kogu point vast ongi. 
Ma pean selle nii öelda tasa tegema, mis ei ole üldse hea. Ma pean kuidagi kõik need riided, mis lapsepõlves ostmata jäid, NÜÜD ostma. 
Täna tegin siis suure riietepuhastuse oma riidekapis ning kavatsen oma riietest lahti saada. 

Tänane mõte:
Ära hoia kinni asjadest minevikus, mis Sulle iseenda teadmata haiget teevad. 

Teie Jannu

Taaselustus

Istun hetkel oma koristatud toas voodi peal ning mõtlen, et peaksin oma blogi taaselustama.

Seda ma kavatsen ka teha, sest tegelikult oleks mul palju jagada teiega, kallid lugejad!

Teie Jannu

Thursday, July 5, 2012

Üllatus-õnnistus

Mind üllatas miski, kui ma olin esimest pikka päeva tööl. See juhtus teisipäevasel päeval, kui ma läksin tööle ja unustasin endale sööki kaasa võtta. Kuna vahepeal ma töölt ära ei saa pausile ja pean 10-11 tundi järjest olema leti taga, siis vahepeal oli mul tunne, et ma suren nälga või kukun kokku. Kella nelja paiku tuli minu meeletult kallis sõbranna Hanna- kallistas mind ja tõi mulle süüa. Täpsemini minu lemmiktoitu- rukkivõileib, üllatusmuna ja piparmündijook.
Te võibolla mõtlete, et ''mis see ikka on, tõi süüa ja kõik''. Mina seda sellise nurga alt ei näinud. Ma nägin tohutut suurt õnnistust, hoolitsust ja armastust, et inimene viitisb tulla  Pelgulinnast Viimsisse, et tuua teisele süüa.
Ma ei palunud ega anunud seda temalt, vaid ta omast vabast tahtest pani oma aega ja raha, et tuua mulle süüa.
Kui ma seda sööki nautisin, siis ma tänasin iga ampsu eest Jumalat sellise sõbranna eest ning samuti ma ei jõudnud Hannat ära tänada selle eest.

Lihtsalt tuli südamesse siia sellest kirjutada ja teada anda, et mul on nii palju sõpru, kes minust hoolivad ja kes mind armastavad .. kui ma vaid oskaksin kuidagi seda korvata.

Bless!

J.

Thursday, June 14, 2012

Blessed life!

Täna mul oli üks tohutult hea päev.
Ma tundsin ennast nii hästi ja vabalt. Praegu on kell 2:52 öösel ja mind valdas tohutu rõõm. Seda ei oska seletada. Mul juhtub harva niimoodi, aga praegu .. praegu on mul selline tunne, et läheks välja jooksma ja karjuks ''MA OLEN VABA!''.
Tunne on fantastiline, sest ma sain aru sellest, kui blessed mu elu tegelikult on. Olen saanud vabaks asjadest, mis hoidsid mind tagasi.

Hommik algas sellega, et ma saatsin oma ema Soome neljaks päevaks tantsima ning sellest hetkest hakkas mul 4-päevane puhkus. Sellega ma ei mõtle, et ma oma perega ei taha ega veeta aga vahepeal on tunne, kuidas tahaks puhata ning omaette kodus olla ning hakkama saada(ise süüa teha, koristada, rahaga toime tulla).

Hommikuks tegin endale pannkooke banaani, kookoshelveste ja nussa-kreemiga. Kõik tundus nii õige ja hea. Kõik oligi nii õige ja hea.
Kõigele lisaks koristasin terve korteri läikima. Pärast seda tegin endale süüa ja vaatasin filmi- see oli nagu puhkus puhkusele. Oled töö ära teinud ja siis puhkad.
Küpsetasin ka koogi, mille ma homme oma imelistele sõpradele Tehnika tänavale viin.
Hea on teha head inimestele, kes on lähedased, kallid ning kes on seda koogitükikest väärt!

mida veel tahta oma elult, kui Sa oled õnnelik, vaba ja blessed!!


Teie, sõbrad, olete ka õnnistatud, kui te vaid seda märkaksite!

Teie Jannu

Sunday, June 3, 2012

Minu uus sõbranna

Küll ma kirjutan teile oma viimased 8-favourite-things, aga täna tahtsin teile jagada hoopis  midagi muud.
 Eile, laupäeval, oli minu üks imelisemaid päevi. Miks? Põhjuseid on palju:
-mulle meeldivad autosõidud sõpradega
-jalutada 7 km (ka paljajalu)
-uute inimestega tuttavaks saada

Nimelt eile läksin oma imeliste sõpradega Haapsallu, kus matkasime WestCampi laagritiimiga 7 km.
Kogu see matk oli küll väsitav, aga selle kõik trumpab üle see, mis ma seal kogesin. Ma terve tee mõtlesin selle peale, KUI õnnistatud ma olen. Seltskond oli perfect, vihma ei sadanud ning läbimärjaks ei saanud.

Kõik see oli nii hea, kuid kõige parem aeg oli matkal see, kui kõndisime tagasi ning ma hakkasin rääkima inimesega, kelleks on Rebeka Teresa Kopli.
Me leidsime nii palju ühiseid asju ning see jutuajamine oli väga julgustav! Ma isegi ei oska seda sõnadesse panna, sest ma olen kindel, et Rebeka on kingitus Jumalalt mulle (paljudele kindlasti veel).
Me rääkisime usust, piiblilugemisest, inimestest, ilmast, kihlasõrmustest ja kõigest veel!
Pärast seda jutuajamist ma tundsin, et ma oeln tühjaks räägitud, aga just seda mul vaja oligi. Ta kuulas ja mõistis, julgustas ja aitas. Selleks sõbrad ongi?
Pärast autosse istudes küsis sõber, et ''kuidas seltskond oli?''. Ainuke sõna, mis mul mõttesse tuli oli:

VÕRRATU!

Jumal teebki võrratuid asju, mille üle ma õnnelik olen. Me kõik oleme kardetavalt imeliselt loodud ning mis veel tahta, kui Su kõrval on inimesed, kes hoolivad-armastavad ja hoiavad Sind.

Janet

Monday, April 9, 2012

8 asja



Kirjutasin endale hiljuti ühe sõbraga koos listi asjadest, mis mulle rõõmu valmistavad. Siin on neist 16st KAHEKSA:


1) Laulmine. -Ma arvan, et see on kõigile teada. Tihti laulud ütlevad palju rohkem, mida ma hetkel tunnen või mõtlen, kui rääkimine. Mulle täiega meeldib, kui ma olen tühjas saalis või hoones üksinda ning ma lihtsalt seisan seal ja saan täiega laulda! Imeline tunne. Jah, laulmine on kindlasti üks neist asjadest, mis teeb mind südamest õnnelikuks!

2) Tantsimine. -Olen tegelenud sellega 9 aastat ja see oleks imelik, kui mul ei oleks see südames. Tants on midagi nii ilusat ning ma tunnen end alati nii vabana, kui ma teen seda.
''Dancing is like dreaming with your feet!''

3)Random mõtted teha midagi lõbusat!- Näiteks võtta sõbraga auto ja sõita kuhugi? Meeletult hea aeg, et aega maha võtta, lihtsalt rääkida ja vaadata hea muusika saatel autoaknast välja ning märgata, et Jumala loodu on nii ilus!

4)Soe tee, keset külma talve.- Mäletan, kui sellel talvel väga külmal ilmal ma jõudsin koju u. 9-10 paiku ning mul oli tohutult külm. Läksin oma tuppa, umbes 3 minuti pärast tuleb ema minu tuppa ja ütleb:''Et Sul kohe soojem hakkaks, panin juba ammu vee keema, et Sul piparmünditee kohe võtta oleks''. Niisiis ma seda teed seal rüüpasin ja mõtlen, KUI hea kõik on!

5)Veeta aega oma perega.- Need on kvaliteetajad, mida ei taha mittemillegi vastu vahetada. Näiteks teha oma vennaga filmiõhtu ja tellida 17€ eest endale pizza ning pärast naerda, kui naeruväärselt kallis see pizza oli! Veeta päev oma õega lihtsalt jalutades ja rääkides juttu ning avastada, et Sinu ''used-to-be'' väike õde on juba nii suureks kasvanud!
Kuulata ja arutada oma isaga erinevaid teemasid, alustades kirjandusest, lõpetades spordiga ja toitumisega.
Aidata oma emal koristada ja samal ajal nii palju naerda ja juttu rääkida!
I AM SOO BLESSED TO HAVE SUCH AN AMAZING FAMILY!

6)Kinder Surprise Üllatusmuna!-
Mul on sellega lapsepõlvemälestus. Mäletan, kui vanasti( olles u. 3 aastane) oli pidupäev, kui ema tõi mulle üllatusmuna, siis ma nautisin seda šokolaadi seal ümber ja pärast panin emaga koos selle mänguasja seal sees kokku. Nüüd, olles 17-aastane, võin vabalt praegu poodi minna ja lihtsalt seda endale osta, aga see ei ole see sama.
Vahepeal ütlen emale, et .. tahaks üllatusmuna! Järgmine päev on mul see üllatusena laua peal- mu päev on siis tõega IMELINE!

7)Sõnumid- head sõnumid.- Mulle tohutult meeldib see feeling, kui ma kuulen, et telefonis tuli sõnumihelin. Avades siis telefon sõnumitelisti leian sealt tihti sõnumi, mis ütleb mulle, et ''Oled kallis!'' või ''Imelist päeva Sulle, kallis Jannu!''. See teeb südame nii soojaks alati!

8)Inglismaa ja sellega seonduv.- Mul kohe on sellega midagi. Ma olen käinu Inglismaal 3 korda kuid mittekordagi Londonis(mis mul on plaanis varsti-varsti). Mulle meeldib see kultuur, keel ja inimesed, ma tunnen end seal täiega hästi! ''Sellega seonduv'' all ma mõtlen seda, et kui ma näen poes midagi,mis meenutab mulle Inglismaad, siis ma tunnen nagu see oleks minu oma.
Selle pärast meeldib mulle Marks&Spenceri toidupood ja ehetepood Accessories!

P.S: See pilt on minu väikest õest, kes on kindlasti minu üks kõige kallemaid !

Need olid minu 8 asja, mis mulle meeldivad. Järgmine postitus tulebad järgmised 8 asja, sest just ''16-favourite-things''mul oligi plaanis kirjutada.

Saturday, March 17, 2012

aeg läheb



Tahaksin öelda sama asja, mis Mariliis Luide(liisumotted.blogspot.com), et kui ei ole kaua kirjutanud, siis tegelikult ei oska midagi kirjutada ka. Nii palju on lihtsalt juhtunud.
1) Olen sõpradega täiega palju aega veetnud ning kvaliteetaega veetnud. See annab mulle täiega palju jõudu ja energiat. Eriti oma parimate sõpradega: kas me siis sööma sushit, teeme muusikat või kasvõi istume vaikuses- kuidagi hea on nendega olla!
(Siinkohal tervitaks kahte sõpra, kelle kohta kehtib lause:''i hope you love me enough to tell i'm wrong'')

2)Vanaema oli just kolm päeva meil külas. Ta on kuidagi nii soe ja siiras ning ta teab mind kõige paremini. Vanaemad kohe on sellised. Õppisin ka seda, et neid tuleb hoida, sest nad on meie jaoks nii palju teinud. Jäin eile magama tema põlvede peal ja see tunne oli nii turvaline ja soe. Tundsin end taas nagu väike 5-aastane, kes oma vanema põlvedel magama jääb, samal ajal vanaema silitab mu pead. Ei kujutaks oma elu ilma temata ette.
Armastan teda nii palju!

3)Vahepeal oli mul imelik aeg. Ma ei tahtnud vahepeal mitte kellegagi suhelda, sest ma olin täiega väsinud kõigest. Inimesed tulid ja küsisid, et ''kuidas Sul läheb?'' ja NO EI VIITSI VASTATA! - aga ma võin rõõmuga öelda, et ma olen nüüd täiega vaba sellest. Inimesed on nii toredad ja head!

4)Tegin täna listi sellest, mis on mu lemmiktegevused ja igakord, kui ma tunnen, et tuju on halb, siis ma vaatan seda ja teen sealt vähemalt ühe punkti ja tuju jälle rõõmus!!

Teile kõigile soovin aga imelist koolivaheaega(kui seda kellelgi on) ja ilusat kevadet!
God bless You!

P.S: Inglimaa pildid toovad mulle alati naeru näole!

J.

Thursday, January 26, 2012

2012


Eile sai täpselt kolm aastat täis päevast, mis muutis ja raputas mu elu päris korralikult. Nimelt juhtus kolm aastat raske autoavarii, kus ma kaotasin meeletult head sõbrad, kui ka oma usu Jumalasse. Ma olin kõigest 14-aastane. Ei saanud sel hetkel arugi, kes ma olen ja mida ma elult tahan ning kui Sa oled sellises eluotsingus ning juhtub selline asi, siis vähemalt mina ei osanud enam midagi teha, kui alla anda. - Andsingi alla!
Lamasin haiglavoodil, vahtisin lakke, vaidlesin haiglaõdedega, rallitasin ratastooliga ringi ja ei leidnud oma elus enam midagi väärtuslikku. Niimoodi need kuud läksid, kus ma paranesin ja püüdsin koolis oma tohutu summa järeltöid ära teha, et klassi lõpetada. (Klassi lõpetasin neljade-viitega, ainus kolm oli muusika, mis oli minujaoks täielik must huumor!)
Aga teate, kui Sa oled juba kuude kaupa tühja pilgu ja südamega ringi käinud, siis egas varsti saab kõrini ka. Nii ma siis hakkasin mõtlema selle üle, et kuna ma siia ilma peale sellist avariid jäin, siis äkki on mul veel eesmärgid täitmata.
See avastus oli õige!
Praegu, kui kolm aastat on möödas ma tunnen, et mul on siiamaani kõik saavutamata ning tegemata. Palju olen küll korda saatnud, kuid palju on veel tegemata ning ma olen tohutult õnnelik selle üle! Ma tean seda, et niikaua kuni me siin ilmas oleme, siis meil KÕIGIL on asjad veel lõpuni tegemata, kas see pole mitte lahe?
Veel, kolm aastat hiljem ma saan öelda, et usun Jumalasse kahtlusteta ning see avarii tugevdas ja kinnitas mu usku!
See oli mul südamel.
(Kui te tahate teada, mis mõtted olid mul kohe peale avariid südamel, lugege mu blogi päris esimest postitust)
Luban, et nüüd uuel aastal annan teile rohkem teada, mis mu elus toimub.

Seniks soovin teile palju võimalusi aga samas ka kordaminemisi!

Teie Jannu