Saturday, February 21, 2009

''vaata ALATI päikese poole !''

''Ela oma järgmised 12 kuud nii, et võiksid aasta lõpus panna punkti asemel hüüumärgi!'' - no see aasta ei tule mittemingisugust hüüumärki, vaid pigem küsimärk. Ausalt, suur ja paks küsimärk.
Olin täna Kaljus ''Julge särada!'' liikumise koosolekul. Istusin ja vaatasin, et kui palju sõpru on mulle antud, ning kõik toetavad ja aitavad. Kuid ma vihkan seda, kuidas ma ise ei oska toeks olla, ning aidata. Kõik pakuvad abi, ning küsivad :''Vajad Sa abi?'', ''Ma aitan!'', '' Saad trepist üles?'' . Teate, ma niii hindan seda,aga tunnen end niiiii halvasti ning vihkan, et ma ei oska ennast väljendada KUI tänulik ma tõepoolest olen.
Täna vahepeal sai mul sellest suuurest rahvamassist kõrini ning mõtlesin, et lähen jalutama. Hakkasin siis Kalju uksest välja venima, kui Ave mu peatas ja küsis kuhu ma nüüd enda arust ilma jopeta lähen. Vastasin siis, et ma ei jõua praegu olla rahvamassi hulgas ning lähen jalutama. Ave vastas, et oota ma toon jope ning ma tulen Sinuga kaasa. Tuligi, see oli niii armas temast, et ta mu peatas ning tuli minuga kaasa - Aitäh Sulle ! Rääkisime siis igast asjadest, ning peatusime ühe teeraja lõpul. Päike paistis otse meie peale ning see oli niiiii mõnus. See oli nagu mingi rõõmupisik tuli mu juurde ning täitis mu südame rõõmuga. Ave ütles mulle siis :'' Tead, mis on mu 18-aasta tarkus? - Vaata ALATI päikese poole!'' Algul ma küll naersin hullult sellepeale, aga siis ma hakkasin mõtlema, KUI suur rõõm mul päikesepaiste juures tuli ning ma avastasin, et tõesti, vaata ALATI päikese poole ! Ave on nii-ii-iiiii tore ! Aitäh Sulle !
Mul on praegu selline tunne, et pool südamest on TOHUTU RÕÕM ning veerand on SUUR MURE ning teine veerand on lihtsalt tühi - niii tühi ! Ei oskagi kirjeldada. Tahaks et ma oleks kahe jalaga uuesti maapeal ning kõik läheks jälle ülesmäge.
Aga siiski - postiivne pool - mul on sõbrad, mul on toetavad vanemad ning mul on usk Jumalasse ning ma usaldan Jumalat ! Sõbrad - nii palju toetust ning ma tõesti vabandan oma vahepealsete tujude pärast - lihtsalt tuleb vahepeal mingi niii nukker tuju, et ma ei suuda seda varjata. Vabandust !
Mäletan, et rääkisin Kolgata talvelaagris ühe tüdrukuga ning ta küsis minu käest:'' Kas Sa usaldad ennast täiesti Jumala kätte ning kas Sa usaldad Jumalat KÕIGES ?'' Jäin mõtlema ning siis hakkas tal kiire kuhugi ning ütles:'' oota, ma käin korra ära, ma tulen kohe tagasi!'' Ei tulnud tagasi, ju tal tegemist oli, aga ma sain mõelda sellel ajal selle küsimuse üle ! Kuni eilseni mõtlesin, ning rongijaamas kui kõik nägid et rong tuleb ning said aru et IIRIS JÕUDIS TAGASI ning jooksid rongipeatuse poole. Jäin mina kaugemale ( ei saanud ju joosta ) ning sain aru, et jah, ma usaldan ennast Jumala kätte.
Sorri, et nii pikk postitus tuli, aga tahtsin nii paljust rääkida. Ma loodan, et keegi loeb mu postitusi, aga siiski kirjutan pigem enda pärast, et saaksin oma mõtted kirja panna !
Homme kirikus näeme mõndadega ning aitäh kõigile, et olete toeks olnud !

3 comments:

  1. Tead, su postitus tõi pisarad silma - rõõmupisarad, sest sina oled niiiiiiiiiiiii suur rõõm mulle ja ka paljudele paljudele teistele.

    Ning, ma tean, et kui abi vajan, siis sina pakud seda alati.... mäletad meie seda - olen rõõmus, olen rõõmus, pühapäeval, esmaspäeval.... täiega ägee oled!

    ReplyDelete
  2. Maiiii, kes siis meie rõõmulaulu ei mäletaks, Sa oled mulle väga tähtis ning kallis oled !

    ReplyDelete
  3. Tegelikult tunnen ka, et ei oska teisi aidata selles mõttes nagu sa mõtlesid, kas seda õiget hetke leida või lihtsalt läheneda...

    ReplyDelete