Wednesday, February 11, 2009

Siin ma olen

Jah, siin ma olen. Segaduses ja küsimusteringis. Lõpuks tegin ka endale blogi, et saaksin oma mõtted panna kirja. Pigem panen mõtted kirja enda pärast, sest mul hakkab siis kergem.
Täna on 11. veebruar, ning mul on raske olla. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Füüsiliselt on kips raske, muidugi mõista, ning vaimselt on kohutav.
Unenäod, meeldetulemised, kiusatused minna internetti ja lugeda kommentaare avarii kohta, segaduses - kõik ühte patta ! Kohutav. Kõik juhtus nii kähku. Ärkamine autos, teistel turvavööd lahti et nad saaksid autost välja seejärel endal turvavöö lahti. Lamasin lumel, ning mu kõrvale asetati Liis ning peaaegu oleks üks veok mind alla ajanud, kui ta meist mööda sõitis, rohkem ma ei mäleta. Siis järsult olin ma haiglas, tehti kohutavat valu ja siis olin palatis voolikute küljes. Midagi ei saanud aru, kõik oli segane, kohutav jala-, kõhu- ja kaelavalu.
Haiglas olemine oli üldse üks segaduste aeg. Ausalt öeldes, olid külastusajad kõige toredamad. Lihtsalt kõik tulid ja soovisid head paranemist, ning olid toeks. Aitäh Teile !
Kõige meeldejäävam meenutus haiglast oli see, kui Mart põgenes teisest haiglast et mind külastama tulla - haigla riietes. Üliarmas oli temast, päriselt.
Nüüd olen teist päeva kodus - paranen, ning venin karkudega ringi. Kas Te kujutate ette, kui tänulik ma oma emale olen - ta aitab, lohutab ning ma saan talle kõigest rääkida. Mu ema sai rohkem kristusest teada, kuna vestles Erki Tammega. Ning ma olen siiralt õnnelik, et ta arvab Kalju inimestest niivõrd head, ning ei süüdista mittekedagi õnnetuses. Ma armastan oma ema väga, ning ma püüan temaga rohkem aega veeta. Esimene lause, mis emme mulle ütles, kui oma tuppa jõudsin oli :'' Kullake, küll Sul oli pikk laager. '' Jah ,oli !
Mul on vahepeal selline tunne, et ma oleks nagu katki löödud, purustatud. Täpselt selline tunne on et naeratad kõigile, oled rõõmupall. Sisemiselt on Sul kohutavalt raske, ning nutad. See on nii kurnav ning raske. Tahaksin rääkida kellegagi tundide viisi, niimoodi et mõlemal kuhugile kiiret pole ning ainult räägiks. Ainult räägiks. Kõik räägiksin ära, sest palju on südamel.
Tahaksin ka suuur tänu öelda Danile ja Mardile, nad suutsid mind naerma panna haiglas ning olid VÄGA palju toeks, ning ma saan nendega alati rääkida, kui vaja. Aitäh, Dan, piibli eest haiglas, ning muusika eest. Aitäh Teile !
Aga hästi tore on see, et olen jätnud inimesele hästi rõõmsa ja rõõmupalli muljeid, ning kõik on suures üllatuses, et olen sellest niii kiiresti üle saanud. Mul on heameel kuulda, et pole inimestele jätnud täielikus masenduses olevat inimest ning suudan ikka naeratada.
Kuid see kaotus - ma kaotasin oma Päiksekiiire !Ma lihtsalt ei suuda seda seletada, mis valu see on ! Jään igatsema Sind, mu Päikesekiireke. Liis, mu Päikesekiir, kelle Rõõmupall ma nüüd olen ??? Me kohtume, kullake.
Jah, siin ma olen - kodus ja paranen.

4 comments:

  1. Janet,üksteisele toetudes me saamegi eluga edasi minna!Ja sina oled vähemalt minu ja mardi päikesekiir!Ja segadus ja muu kõik kaob tasapikku ja ma luban,et suvel jookseme juba koos võidu kuskil laagris:)!Aga kindlasti näeme ka juba lähipäevadel,ka seda luban:P!

    ReplyDelete
  2. Seda, et ehhki sa olid haiglas päiksekiir, teadsin, et see on väline. Aga tegelikult selline suhtumine on ajaga parim ravi kõigele ...

    Sa oled MEIE rõõmupall ning Liisi päiksekiired hakkavad läbi sinu ja teiste meieni uuesti paistma - selles ma ei kahtle...

    ReplyDelete
  3. Kaasaegne lugu ohvritest:
    www.xanga.com/TartuChurchOfChrist/685444424/item/

    Joh 3:16 annab hoopis teise tähenduse peale seda videot. Meie elus on palju "ohvreid" vabatahtlikke ning paratamatuid, aga kui need on õigel eesmärgil, siis see on armastusest teiste vastu et saaks kokku see Jumala plaan ...

    ReplyDelete