jäin hiljaks...

Täna on minu jaoks natuke kurb päev. Täna lahkus meie seast minu vanaonu Urmas.
Ta oli vaikne ja ei käinud eriti meie suguvõsa üritustel ning kui ma praegu tagasi mõtlen, siis ma ei tea temast peaaegu midagi. Tean tema kurba minevikku ja seda, et tema nimi oli Urmas.
Aga ma täna mõtlesin selle peale, et iial ei või teada, millal kellegil viimne aeg on. (Nickelback-If today was you last day). See natuke hirmutab mind, sest üks minu suurimaks hirmuks on üksi jäämine. Siin ma ei mõtle seda, kas ma kunagi abiellun või ei abiellu vaid seda, et inimesed minu kõrvalt kaovad.
Täna hakkasin ma mõtlema ka selle peale, kui palju ma tegelikult aega lähedaste inimestega aega veedan. Miks ma ei tea oma vanaonust rohkem, kui tema nime ja minevikku? Usun, et ma oleksin selle aja leidnud, kui teda külastasime, selle asemel aga pigem eirasin(mind hirmutas tema vaikus) ja ei vaevunud küsima: kuidas läheb?

Miks ma avastan seda alles siis, kui selleks enam võimalust ei ole?

õpid ja õpid ja õpid

Kuidas see võimalik on, et sa õpid ja õpid ja õpid ning töö ajal on peas tühjus. Kuidas see võimalik on, et teised alustavad õppimist 20 minutit enne tööd, mina aga 2-3 päeva enne ning ikka lõpetan viimasena töö ning tunnen end ebakindlana? Miks peab see nii olema, et e'koolis on enamus viied ning oled õppimis-lainel ning ikka läheb kõik NIII friiking pekki..
Nii ma siis praegu tunnen, lõpetades just töö ning mõeldes, KUI rumal saab üks inimene olla.

Peale tundi õpetaja kutsus mind enda juurde ja ütles: ''Janet, Sa tead õigeid vastuseid aga Sul puudub enesekindlus, ära kahtle endas!''

Hetkel kahtlen küll.
Enam nagu ei viitsigi...

J.

Pealtnäha vaiksed inimesed...

Ma imetlen inimesi, kes oskavad vaikselt ja alandlikult teenida teisi.

 Nad ei soovi ei tähelepanu, ega au selle eest.

 Neile meeldib see, mis nad teevad ning nad on õnnelikud. 

Vähemalt nii olen mina seda näinud.

Selliseid sõpru/tuttavaid on minu ringkonnas maksimum kümme, kuid tahaksin teile eriti rääkida kahest koolitöötajast, kes on kooli jaoks vahetevahel isegi nähtamatud, kuid kes teevad ära tohutu töö.

Piret

Piret on meie puhvetitöötaja olnud juba kaua ning tema töö on vahetundidel müüa asju. Nii lihtne see ongi- annab, mis küsitakse, toksib kalkulaatorile numbrijada, küsib vastava summa ning nii päevast päeva. Mina olen saanud Piretiga sõpradeks ning ma võin öelda, et ta on meie kooli üks päikesekiiri. 

Kui ma puhvetiruumi sisse astun, siis ma hõiskan tavaliselt talle : ''Oii tere Piret!'' ning tema hakkab naerma ning lausub: ''Ma juba arvasin, et Sa täna ei tulegi!''. Mulle meeldib tema siirus ja lahkus ning see, et ta on koguaeg olemas. Kõige kurvematel päevadel(kui olen varba kehalises siniseks löönud või kirjandi kolme peale kirjutanud) lähen ma puhvetiruumi ning annab mulle paki porgandeid(ta teab, et armastan neid) ja lausub:''Ära muretse, kõik saab korda!''.

Kui mina oleksin puhvetitädi, siis selline ma soovikski olla- siiras, aus ja alati olemas.

Minu-jaoks-ilma-nimeta-köögitädi

Ma ei tea sellest armsast tädikesest palju, kuid ma tean, et ta hoolib väga igaühest. Ta oli mulle juba väga alguses silma jäänud oma naeratavate silmade ning alandliku kõnnakuga. Ta tavaliselt kontrollib seda, et kas kõik need, kes võtavad süüa, on selle eest maksnud. Tema siiruse kindluses sain aru, siis kui üks koolipäev söögivahetunnil läksin tema juurde ning laususin: ''Tere hommikust! Tahtsin küsida, kas ainult magustoitu saaksin osta?''. Selle peale, ta ootas paar sekundit, naeratas silmadega(!!) ja ütles: ''võtavõta, ära muretse raha pärast!'' ning ulatas mulle magustoidu. 

See lahkus ja hoolivus õpilaste vastu hämmastas mind. Ta oleks võinud sama hästi kurjalt lausuda, et ei tule võtma niisama magustoitu, aga selle asemel tegi ta hoopis midagi hämmastavamat. 

Mulle meeldivad sellised inimesed. Tahaksin väga nende moodi olla. 

Bless, 

Jannu

Need väikesed asjad...

...mis teevad Sind õnnelikuks.
Minu viimaseid päevi on täitnud väikesed asjad, mis mind õnnelikuks teevad.

• armastus minu koguduse bändi vastu
• kui mu kõige kalleima sõbranna kätt hoiab teda armastav noormees
• kui ma olen aru saanud, mis tegelikult siin ilmas olulised on
• soe vanavanaema kingitud kampsun
• kui väike õde su pisaraid pühib
• kui sa oled armunud aga sa tead, et pole mõtet muretseda, vaid usaldada Teda selles
• one direction- little things
• kui pühapäevakoolilapsed on niivõrd siirad ja õnnelikud
• üllatuslikud sõnumid, mis toovad naeratuse näole
• minu happy-place
• minu sõbrad

Väikesed asjad tähendavad palju!

mis mul tegelikult vaja on...

Olen palju mõelnud sellest, et mis mul tegelikult vaja on. Mis mind tegelikult rõõmsaks teeb? Kas see, et ma saan oma uurimustööd MacBooki's teha ja firmariideid kanda või hoopis midagi muud?
Eile veetsin aega oma imelise bändiga Pärnus ujudes, süües ja pilte tehes. Sõitsime autoga sinna-tagasi kuulates head muusikat, süües ja kuulates meie kõige naljakama bändiliikme Pauli juttu ning südamest naerda.
Jalutades Pärnu rannas kolksatas mulle piltlikult öeldes mingi haamer pähe ja ma sain aru, mis mu elus tegelikult vaja on. Kuidagi nagu haamer kolksatas mulle pähe ja ma sain aru. Hea tunne oli. Ma tundsin ennast seal Pärnu rannas tuule ja mere ääres õnnelikuna.
 Ma sain aru, et mul ei ole vaja kõige kallemaid esemeid ja iluasju. Mul on vaja tunda ennast õnnelikuna ja puhanuna, isegi kõige raskemates olukordades.
Mul on tegelikult vaja eelkõige oma Jumalat ja siis on lähedasi inimesi...
Koos nendega olen ma õnnelik ning see on see, mis mul tegelikult vaja on.
Koos nendega olen ma mina ise.
Ja nii ongi kõige parem.

J.