Mind üllatas miski, kui ma olin esimest pikka päeva tööl. See juhtus teisipäevasel päeval, kui ma läksin tööle ja unustasin endale sööki kaasa võtta. Kuna vahepeal ma töölt ära ei saa pausile ja pean 10-11 tundi järjest olema leti taga, siis vahepeal oli mul tunne, et ma suren nälga või kukun kokku. Kella nelja paiku tuli minu meeletult kallis sõbranna Hanna- kallistas mind ja tõi mulle süüa. Täpsemini minu lemmiktoitu- rukkivõileib, üllatusmuna ja piparmündijook.Te võibolla mõtlete, et ''mis see ikka on, tõi süüa ja kõik''. Mina seda sellise nurga alt ei näinud. Ma nägin tohutut suurt õnnistust, hoolitsust ja armastust, et inimene viitisb tulla Pelgulinnast Viimsisse, et tuua teisele süüa.
Ma ei palunud ega anunud seda temalt, vaid ta omast vabast tahtest pani oma aega ja raha, et tuua mulle süüa.
Kui ma seda sööki nautisin, siis ma tänasin iga ampsu eest Jumalat sellise sõbranna eest ning samuti ma ei jõudnud Hannat ära tänada selle eest.
Lihtsalt tuli südamesse siia sellest kirjutada ja teada anda, et mul on nii palju sõpru, kes minust hoolivad ja kes mind armastavad .. kui ma vaid oskaksin kuidagi seda korvata.
Bless!
J.
