eksisteerimine.

Tahaksin rääkida tundes, mis mind valdas umbes poolteist nädalat tagasi. Ma käisin igalpool kus võimalik oma kipsiga ja tegin kõike kaasa ja olin inimeste seltsis. Aga mul oli selline tunne, et ma ainult eksisteerin, olin keha,mis liigub ja sööb ja suhtleb ja toimetab, aga mu sees oli tühjus, mitte ainsatki tunnet. Jah, ma ei ole seda mittekellegagi rääkinud aga lihtsalt ma teadsin, et see läheb üle, aga see oli raske aeg.
Vahepeal ma mõtlesin, et miks see kõik nii on? Ma olin kodus ja ma ei olnud õnnelik. Ma lihtsalt olin. Sain kogu energia endale väljapoolt kodu, väikestest asjadest. Aga noh, nüüd kui ma siin peaaegu et viis päeva olen olnud haiglas, tunnen, et ma tahaks koju - olla seal õnnelik ja rahul. Aga ausalt öeldes, tahaks ma et mu tavaline ja kiire rutiin tuleks tagasi. KÕIKE tahaks ise teha, mitte niimoodi, et ema kõikjale sõidutab ja pean valima kuhu ma seekord minna tahan. Tantsimine ( ?! unistan sellest ), laulmine Kalju kooris, laulmine Eesti Raadios, laulmine Eesti Muusika Akadeemias, Laulmine koolikooris, LTC, Kalju ülistusbändiga laulmine ja olemine nende asendamatude inimestega. NIII VÄGA TAHAKS !
Pähh, mis ma ikka ennast nende mõtetega vaevan, küll ma jälle kipsist lahti saan ! Ning OIIIII SIIS MA TEEN KÕIKE VIIE KORDSELT ! Nüüd ma hoian pöialt, et ma saaks minna Kalju laagrisse ja sellest rõõmu tunda, kuigi olen kipsis ja vaatan kuidas teised igast mänge mängivad - pfff, elan kaasa mängudele siis! ja nii panimaaju millal mul see tavaline rutiin tagasi tuleb !
Teate, mulle nii meeldib oma mõtteid siia kirjutada ning paberile kirjutad. Ning avastasin et oma mõtteid saab ka joonistada, ega siin haiglas midgai muud teha pole kui mõelda ja mõeldut kirja panna või joonistada. Aga okei, hoidke enda tervist ja ma lähen nüüd haiglatoitu sööma! Njämm-njämm.

Kallistades, Janet !