Tihti olen mõelnud, et kuidas ma kõik selle ära olen teeninud? Mul on kõik olemas . . .
mind armastatakse, mul on sõbrad, kes hoiavad mind väga, mul on kodu, kuhu igal õhtul minna, mind võetakse Tartus ka kui perekonnana juba, mul on söök laual, on olemas haridus, riidekapp riideid täis. Mul on olemas kõik, mida näiteks üks Aafrika lapse hing ihaldada ei oskagi. See paneb mõtlema järgmisele asjale: miks meil, õnnelikel inimestel, on nii palju uhkust ja üleolevust, et me ei raatsi rahaliselt aidata meist nõrgemaid. Kui me näeme heategevus korjanduskarpi ja meil on rahakott pungil raha, siis ma arvan, et enamus meist mõtleb seda heategevuskarpi vaadates, et äkki saab näiteks selle 200.- eest endale Vero Modast ilusa ja moodsa pluusi ? Olen kindel, et paljudel on just selline üleolev mõtlemine.
Igakord kui minust korjanduskarp mööda läheb, ma mõtlen ka nii, ma ei ole teistest erinev. Kuid just viimasel ajal, ma olen hakanud vähem väärtustama materjaalseid asju. Mul ju ei ole vaja riideid, nagu ma eelnevalt mainisin, on mul riidekapp riideid täis. Mul ei ole vaja uut iPodi, kuna vana iPodi väljenägemine pole nii moodne kui teistel. Kuid milleks? Milleks on vaja meil olla kitsid? Ma lihtsalt õhutan teid jagama seda, mis teil on võimalik teistele jagada.
Ma arvan, et kui kellegil on dilemma, kas aidata kirikut rahaliselt, kui korjanduskarp mööda läheb, või pigem osta endale uue pluusi mingist moodsast poest, siis küsige. . .
mida teeks Jumal Sinu asemel? Mida teeks Jumal teie asemel? Mida teeks Jumal teie asemel?
Ikka armastades,
Janet
